Tagasi Saigoni

Hommikul nagu tavaliselt  läks uni ära kell 7, vedelesin natuke voodis ja läksin randa vaatama. Vesi oli täna eriti kõrge ja kuigi tuult peaaegu polnud, siiski laine mässas päris vägevalt. Meetrised lained murdusid 5 sekundiliste vahedega. Merel oli ka kümmekond surfajat, neile selline laine sobis kuid nii  mõnedki käisid kõvasti uperpalli sea.

Üritasin ka vette minna kuid algul murdlainete tõttu see hästi ei õnnestunud, panin tähele et mässavate lainete vahel on paariminutilised vaheajad kus laine on tunduvalt nõrgem ja mõne aja pärast saigi vees käidud. Kui oled vees  kaldast juba 10 meetrit siis pole enam hullu. Kokku sai vees käidud oma 5 korda sest päike küttis elu üsna kuumaks. Tunni aja pärast tundus et enam päevitada ei või ja läksin tänavale einet võtma, seekord tellisin vietnami krevetisupi, ootused olid kõrged kuid supp oli selline tavaline. Lisaks krevettidele olid ka mingid rohelised varred supis mis kõlbasid ka süüa kuid erilist maitset neil polnud. Tagasi tulles sai veel vees käidud,  laine oli juba palju nõrgem ja siis asju pakkima sest buss Saigoni läks kell 2 pm. Teoreetiliselt oleks pidanud kell 12 checkout tegema kuid nagu ma oletasingi siis keegi sellest probleemi ei teinud kui lahkusin ruumist kell 1. Väikese viperusega - buss pani algul natuke mööda ja tuli siis tagurpidi tagasi -sain bussi peale ja sõit võis alata. Olin ka seekord  võtnud pileti  magamisbussile, sõit  Saigoni maksis siit 8 USD. Algul olin umbes kolmandas istmereas kuid bussijuht oli mingi hull ja signaalitas pidevalt mis hakkas lõpuks närvidele käima ja siis  kolisin  tahapoole kuhu signaal eriti ei kostnud.. Tegelikult oli  seal lamamisistmel päris kitsas ja kotti polnud ka kuhugi mujale panna kui kõrvalistmele mis õnneks oli vaba.  Tee ääres olid mitmed draakonipuu istandused mille vilju ka igalpool müüdi. Näeb üsna kaktuse moodi välja.

Ja siin need draakonipuu viljad ise. Kunagi Tais sai neid proovitud aga erilist muljet need ei jätnud.

 Vahepeal tehti mingi turu juures  WC peatus kust ostsin kotitäie ehk 1 kilo rambutane, maksis see kõigest 10.000 vnd ehk 0,4 eurot.

Seal müüdi ka selliseid vilju mida ma varem polnud näinud ega nimegi osanud anda.

Kui juba pimedaks läks siis hakkas bussijuht salongituledega mingit pulli tegema. Kõigepealt pani mingid sinised ja punased tuled põlema, siis mõne aja pärast valged tuled ja hiljem tagasi sinised punased..

Mui Ne-st Saigoni on umbes 250 km, sõiduplaani järgi peaks sõitma 4,5 tundi aga tegelikult tekkisid Saigoni lähedal ummikud ja see sõit kestis 5,5 tundi. Lõpuks jõudsimegi Saigoni, lõpp peatus oli sealsamas Pham Ngu Lao tänaval, District 1. Hmm, neid vietnami nimesid on nii raske meeles pidada  :).  Bussist väljudes oli  vastas mitmeid hosteli öömajapakkujaid  ja juhuslikult ka juba tuttava Mai Guesthouse perenaine kes mind nähes rabas  mu teise seljakoti ise selga ja vedas mind ruttu oma guesthouse. 12 USD, seekord neljane tuba mis oli täiesti minu päralt. Natuke jama oli ainult see et see asus 5-ndal  korrusel ;).

Ah okei, läksin siis sööma ühte juba  varem teada-külastatud restorani ja lasin Pho Ga, ehk vietnami kanasupil hea maitsta, 45.000 vnd ja kõhu sai päris täis.

Seekord kasutasin abivahendina ka pulki,  kuigi vales käes.. Ja nagu Saigonis tavaks hakkas jälle vihma sadama, see kestis ja kestis, ei suutnud lõppu ära oodata ja hakkasin vaikselt läbi vihma oma guesthouse poole minema. Siin väike pildike kah Saigonist.

Mui Ne kolmas ja neljas päev

See päev möödus tõsise päevitamise ja ujumise tähe all, ilm oli pilvitu ja päike küttis tugevalt. Rannas oli ikka päris vähe inimesi. Ujumisega olid lood niimoodi et umbes 50 meetri ulatuses oli ühtlase sügavusega vesi mis hommikul oli kaelani ja õhtul vööni, tõusu mõõna vahe umbes üks meeter. Tuult eriti polnud aga põhimõtteliselt on see avameri, Lõuna Hiina meri, teisel pool 1000 km kaugusel asuvad Filipiinid ja laine oli päris korralik kogu aeg. Siinsamas oli surfikeskus kust sai laudu ja lohesid laenutada. Kui tuult oli siis oli lohetajaid ikka kümme tükki ja surfajaid ka samapalju.

Jalutasin veel kilomeeter mööda randa ja seal igal pool on uhked resordid, aga pooltühjad sest pole ju hooaeg. Vene keel on siin ka igal pool esindatud aga seekord venelasi väga palju silma ei hakanud.

Mingid imelikud Vietnami kalapüügi alused sõitsid vahel ringi, need olid täiesti ümmarguse kujuga nagu tünnid, kaugemal merel olid ka tavalised paadid mis kord püüdsid kord kaugemal kord lähemal kuni 200 m rannast.

Selline söök maksis umbes 50,000 dongi ehk 2 eurot, ja õlu 12.000 ehk 0,5 eurot.

Neljandal päeval tekkis mõte uuendada oma kitesurfingu kogemusi, kaks aastat tagasi jäid need pooleli. Leidsin sealsamas lähedal surfikooli kus küsiti 40 USD tund, arvasin et 1 tund aitab esialgu aga lõpuks see venis ikkagi 1,5 tunniks. Panin rakmed peale ja lennutasin lohet, siis pidime instruktoriga vette minema et body dragi teha aga ühel hetkel kukkus lohe alla ja oligi kõik sest selleks päevaks tuul sai lihtsalt otsa.

Õhtul toimus mitte kaugel elukohast veel mingi suuremat sorti vietnami pidu, ilmselt mingi riiklik püha. Tantsiti ja lauldi ja süüa sai.

Mui Ne teine päev

Hommikul läksin endale uut öömaja otsima sest senine asus keskusest ikka üsna kaugel, varsti leidsingi sellise, otse rannapealsel, hind 10 USD kuid seekord ainult ventilaatoriga bungalo. Broneerisin selle ära ja tunni aja pärast kolisingi sinna. See tee siin ongi põhiline tänav Ham Tien mille ääres kõik elu toimub, rand ise on 50 meetrit paremat kätt.

Uues elukohas oli kõik käe jala juures: ekskursioonibürood, restoranid, poed, otse rannal kitesurfing. Rand ise, nagu siin pildil näha, oli minu toast ainult 20 meetrit.

Läksingi varsti välja ja ostsin kõrvalasuvast reisibüroost pärastlõunase dziibisafari Mui Ne düünidele, hind 8 USD. Sõiduvahendiks  oli mingi Vene-Hiina hübriid dziip kuhu mahtus kuni 6 reisijat. Dziibikaaslasteks olid  inglased kes rääkisid sellist inglise keele dialekti et algul arvasin et nad on pärit Austraaliast :). Tee läks ida poole Mui Ne külast mööda, oma 20 km tuli sõita enne kui düünid paistma hakkasid. Kohale jõudes avanes selline vägev kõrbeline maastikupilt. Seal pakuti ka ATV sõitu 20 USD pool tundi aga  keegi meie seltskonnast seda ei võtnud sest düünideni oli jalgsi ainult 500 meetrit. Päris kõrbe tunne tekkis seal sest tugev tuul oli ka ja liiv lendas.

Võiks arvata et Kara-Kum või Sahara, tegelikult ainult 5 km merest.

Tunni aja pärast sõitsime tagasi, tee peale jäid  veel mingid punase liivaga düünid kus sai plastiku peal liugu alla lasta.

Lõpuks külastasime veel punase liivaga oja kus sai jalutada sellise huvitava oruni.

Nojah, seal oja juures hakkas mingi kohalik poiss teejuhiks mis lõppes muidugi sellega et lõpuks tahtis ta raha saada. Andsingi talle 10.000 dongi , selle raha eest saab tegelikult seal pudeli õlut osta.  Poiss oli nii hull et tahtis kogu aeg lisaraha, saatsin ta lõpuks seenele, kusagil mujal Vietnamis sellist väljapressijat rohkem ei kohanud.

Saigonist Mui Nesse

Hommikusöögiks võtsin väikese  vietnami baguette 20.000 dongi ehk vähem kui  1 euro eest ja kell 8 oligi bussi peale minek. See oli selline magamisbuss, polnudki varem sellisega sõitnud, istuma sattusin kõige tagumisse ritta kus sai mõnusasti laiutada. Saigoni ümbruses on päris kaasaegne taristu, korralikud hooldatud teed, ei ütleks kuidagi et arengumaa, annab Eestilegi silmad ette.

Vahemaa Saigonist Mui Ne-sse on umbes 250 km pikk ja sõit kestab 4-5 tundi. Olin varem esimeseks öömajaks Internetist valmis vaadanud ühe Binh Yen nimelise guesthouse, seal Mui Nes elab ka üks eestlane kes seda oma netilehel soovitab, hinnaks 10 USD konditsioneeriga tuba. Mui Ne kuurort asub  tegelikult Ham Tieni nimelises kohas mis kujutab endast 7-8 km pikkust rannariba Mui Ne küla ja  Phan Tiet linnakese vahel. Kohale jõudes väljusin veidi liiga vara ja  pidin veel takso võtma et oma guesthouse jõuda. Sel Binh Yen guesthousel pole üldiselt vigagi aga ta asub keskusest umbes kilomeeter eemal, umbes 200 meetrit merest. Sealkandis tegelikult õiget ujumisranda polegi, kaldapealsel asuvad väikesed mereandide restoranid- söögikohad aga mitte just kõige soodsama hinnatasemega. Tagaplaanil on Mui Ne küla aga sinna ma ei jõudnudki.

 Üks pisike Hiina tempel on kohe seal kõrval ka. Eks natuke imelik on neid svastikaga väravaid vaadat.

Jõudsin just kaldapealsel võtta ühe väikese eine kui tuli korralik troopiline vihmahoog. Õnneks oli minu guesthouseni ainult 200 meetrit, põgenesin kiiresti oma tuppa.

Mekongi deltas

Eelmisel õhtul sai ostetud ühepäevane ekskursioon Mekongi deltasse, ainult 7 USD. Siin Saigonis sadas natuke vihma iga päev ja seepärast võtsin igaks juhuks vihmakeebi kaasa. Kohalesõit kestis jälle paar tundi, giidiks oli üks noormees kes oli ka paras naljaviskaja ja suhtles turistidega kogu aeg, pärastpoole isegi laulis. Varsti jõudsimegi Mekongi äärde, seal on tegelikult kümneid jõeharusid ja peajõge vist polegi. Vaikselt tibutas ka vihma aga pärastpoole  läks see üle.

Pärast veerandtunnist paadisõitu viidi meid kohalikku elu olu vaatama, siin on meevabrik, giid seletab mesilaste elu-olu .

Siin tehakse kookospähkli piimast komme
 

Siin aga riisist popkorn, maitses päris heasti.

Kõik paadid mis jõel liikusid olid maalitud sedamoodi, see pidi kujutama krokodilli nina ja silmi, ilmselt kaitseks nendesamuste elukate vastu vms.

Hiljem viidi meid veel lõunasöögile mis kõik oli selle 7 USD hinna sees,  lõpetuseks magustoiduks rambutanid.

Terve Mekongi jõgi oli mingeid ujuvaid taimi täis.

Tagasisõit läks kuidagi märkamatult, Saigoni liiklus on muidugi eurooplase jaoks liiast aga sõidetakse õnneks suhteliselt aeglaselt. Asja tunnetamiseks väike video siin

Cao Dai ja Cu Chi

Algas see Cao Dai ekskursioon kell 8 hommikul, giidiks oli üks endine inglise keele õpetaja, mees viskas sõidu ajal  pidevalt kildu ja rääkis veidi Vietnami ajaloost. Cao Dai tempel asub Tay Ninhi provintsis küll ainult 80 km kaugusel kuid sinnasõiduks kulub oma poolteist - kaks tundi sest kiiresti sõita ei saa - kogu teeäär on maju täis ja liiklus on tihe.. Vahepeal tehakse WC peatus mingis käsitöö tehases kust saab osta  vaase, kujukesi jm säärast. Hinnad olid seal  ikka päris  kirved , näiteks see suur kahemeetrine vaas väideti maksma 37.000 USD. Tegelikult toimus seal tehases kogu töö nö põlve otsas ja tundus et palgad on ka imeväikesed.

Kell 12 olemegi Cao Dai templis kohal sest siis algab keskpäevane palvetseremoonia. Neid palvetseremooniaid korraldatakse neli korda päevas iga 6 tunni järel. Algul valmistutakse palvuseks, mehed ja naised eraldi.

Siis läheb suureks palvuseks lahti, taustal mängib muusika ja lauldakse natuke. See Cao Dai usk on segu hindusimist, budismist, taoismist, islamist ja isegi Jeesus on seal mängus. Usk sai alguse 1926 sealsamas Tay Ninhis ja praeguseks on selle järgijaid 2-3 miljonit.  Valge rüüga on  esimese astme usklikud ja värvilise rüüga on kõrgemele tasemele jõudnud. Mehed ja naised istuvad  ka siin eraldi, templi saal on ise väga uhke ja ornamentidega kaunistatud.

Giid rääkis pärast veel et usu asutajal, kes oli ka nn paavst, läks natuke kehvasti sest Vietnami riik ajas ta 1950 ndatel lõpuks maalt välja ja ta suri pagenduses Kambodzas. Pärast teda polevat enam ükski usklik piisavale tasemele tõusnud et usku juhtida ja uut paavsti neil siiamaani pole, need ilusad toolid seal kaugel ees kus peaksid usujuhid istuma seisavad praegu tühjana. Selliseid Cao Dai templeid on Vietnamis veel kuid see Tay Ninhi oma pidi kõige tähtsam olema.

Tempel ise oli väljastpoolt selline:

Edasi läks sõit siis Cu Chi tunnelite poole, Vietnami sõja ajal rajasid vietcongid sinna 200 km maa-aluseid tunneleid kus nad elasid ja võitlesid ameeriklastega. Kohalikud kutsuvad vietconge lihtsalt  Hanoi kommunistide pooldajateks sest  kogu Lõuna Vietnami rahva toetust neil polnud. Nemad siis lõpuks ka Lõuna Vietnami reziimi 1975 aastal kukutasid.

See on selline tunnelist väljuv laskepesa kust vietcongid tulistasid ja jälle maa alla kadusid.

See on vietcongide tehtud pöördlõks mida varem kasutati tiigrite püüdmiseks kuid nüüd kõlbas ameeriklaste vastu kah. Augu põhjas on teravad ogad.

See on üks tunneli sissepääsuauk, lausa uskumatu kui väike see on.

Ameeriklaste vastu võitlemiseks kasutasid  vietcongid veel mitmesuguseid lõkse. See siin on selline pöörlevate rullidega nn hakkliha masin kuhu sisse kukkuda eriti ei tahaks.

Siin saevad vietcongid ameerika pomme pooleks et lõhkeainet saada.

Ja siin on üks tunneli sissepääsuavadest kuhu saab ise sisse ronida, giid ütles et valgete inimeste jaoks on tunnelid 2 korda suuremaks tehtud.

Sai siis ka ühte sisse ronitud, kogu tunnel oli 100 meetrit pikk aga iga 15 meetri järel sai õnneks välja ronida. Käik läks umbes 2..3 meetri sügavusel maa all, vaevu sai kummargil kõndida, umbes  1,2 meetrit kõrge, igatahes tõeline klaustrofoobia tekkis seal. Natuke valgust oli iga 5 meetri järel, ümber pöörata ja tagasi tulla  polnud võimalik, 30-35 kraadi kuumust, enamus inimesi väljus esimesel võimalusel, mina ka.

Tagasisõit Saigoni sattus tipptunni ajale, miljon mootorratturit sõitis seal, neil olid isegi  suure kiirtee kõrvale omad väiksemad teed tehtud. Naljakas oli see et paljud jalgratturid kasutasid sõitmiseks autode jaoks mõeldud kiirtee osa  aga mootorratastel oli seal keelatud sõita.  Saigon jättis hoopis teise mulje kui Bangkok sest omaaegne prantsuse koloniaalmõju on siin tunda, see on palju euroopalikum linn. Näiteks sõidavad inimesed siin jalgratastega sportimise pärast aga Bangkokis mitte, kõigil motikameestel on kiivrid korralikult peas, tuk-tukke siin ei ole ja autod ja bussid on enamus päris korralikud, mitte romud. Saigonis pidavat ka elatustase olema kolm korda kõrgem kui Vietnamis keskmiselt.